Aadress: Merivälja tee 33, Pirita II. korrus | Avatud: E-N 9.00-18.00, R 9.00-16.00, L,P suletud | Helista: +372 600 6860 | Kirjuta: info@dermaline.ee
Pigmentneevus e. sünnimärk on melanotsüütide proliferatsioonist tingitud healoomuline rakkude kogum nahas. Melanotsüüdid on rakud, mis toodavad melaniini ja annavad nahale värvuse.
Nimetus sünnimärk on tegelikult eksitav. Pigmentneevused võivad olla kaasasündinud – esinevad sünnil või ilmnevad varases imikueas ja moodustavad umbes 1% kõigist pigmentneevustest. Omandatud pigmentneevused tekivad elu jooksul, enamasti lapse- ja noorukieas, kuid võivad lisanduda kuni 30. eluaastani. Alates 65. eluaastast hakkab pigmentneevuste arv järk.järgult vähenema.
Heledanahalistel esineb pigmentneevusi sagedamini kui tumedama nahaga inimestel. II–III naha fototüübiga täiskasvanutel keskmiselt 30–50 neevust ja fototüüp IV–VI korral keskmiselt 5 neevust. Naistel esineb pigmentneevusi sagedamini kui meestel.
UV-kiirgus mängib olulist rolli pigmentneevuste kujunemisel. On leitud, et päikesepõletused enne 20. eluaastat on seotud suurema pigmentneevuste ja atüüpiliste neevuste arvuga hilisemas eas. Päikesepõletused pärast 20. eluaastat on seotud pigem lentiigode e. päikeselaikude suurema arvuga.
Pigmentneevused võivad paikneda kõikjal kehal, sh peanahal, talla- ja peopesadel, küünealustes, limaskestadel. Seetõttu on oluline regulaarselt hinnata kogu naha pinda, mitte ainult nähtavaid piirkondi.
“Inetu pardipoja“ fenomen tähendab nahamoodustist, mis erineb selgelt inimese teistest uudismoodustistest ja pigmentneevustest. Ta võib olla hiljuti tekkinud või muutunud ja näeb nüüd „teistsugune“ välja.
Selline moodustis vajab alati spetsialisti hinnangut.
Tähelepanu vajab aastaid muutumatuna püsinud neevus, mis on hakanud suurenema, muutma kuju või värvust. Kindlasti uue pigmentneevuse teke täiskasvanueas, eriti peale 40. eluaastat.
Kahtlane on ka pigmentneevuse sügelus, veritsus või korduv põletik ilma traumata.
Nende muutuste korral on kindlasti vajalik moodustise täpsem dermatoskoopiline uuring ja vajadusel ka moodustise eemaldamine koos järgneva histoloogilise uuringuga. Kahtluse korral broneeri aeg nahaarsti vastuvõtule dermatoskoopiliseks kontrolliks.
Ilmselt kõige sagedasem naha sarvkihi healoomuline uudismoodustis, mis tekib keratinotsüütide e. sarvkihirakkude liigse vohamise tulemusena.
Seborroiliste keratooside täpne tekepõhjus ei ole teada. Nende teket seostatakse vanusega seotud naha muutuste, geneetilise eelsoodumuse ja epidermise rakkude proliferatsiooni häiretega. Sageli esimesed SK ilmuvad nahale juba varases keskeas, kui valdavalt siiski vanuses 60+.
UV-kiirgus ei ole otsene põhjus, kuid võib soodustada SK ilmnemist päikesele avatud piirkondades.
Ei. SK on healoomuline uudismoodustis ega muutu pahaloomuliseks. Oluline on eristada SK teistest pigmenteerunud nahamoodustistest, sh melanoomist. Esmapilgul võivad nad tunduda väga sarnased ja diagnoosi täpsustamiseks on vajalik dermatoskoopiline uuring.
Reeglina on SK selgelt piirdunud, värvuselt helepruunist tumemustani, pinnalt karedad või vahajad ja suuruselt mõnest millimeetrist kuni mitme sentimeetrini.
SK paiknevad sagedamini kehatüvel ja näol, samuti juustega kaetud peanahal. SK ei esine peopesade, taldade piirkonnas ja limaskestadel.
Enamasti on SK asümptomaatilised, kuid võivad põhjustada sügelust. Kui SK paiknevad mehaanilisele traumale disponeeritud piirkonnas, siis võivad ärrituse tulemusena muutuda põletikuliseks, veritseda ja põhjustada ka valu.
Asümptomaatiliste SK eemaldamiseks puudub meditsiiniline näidustus. Eemaldamine on näidustatud korduva ärrituse või trauma korral. Samuti võib nahaarst soovitada moodustise eemaldamist diferentsiaaldiagnostilistel kaalutlustel, kui diagnoos ei ole kliiniliselt üheselt selge ja dermatoskoopilisest uuringuks diagnoosi kinnitamiseks ei piisa. SK võib eemaldada ka patsiendi soovil esteetilistel kaalutlustel.
SK saab eemaldada mitmel viisil. Kõige levinum meetod on krüoteraapia vedela lämmastikuga. Väga hea kosmeetilise tulemuse annab ka SK eemaldamine spetsiaalse küretiga. Väiksemate SK eemaldamiseks sobib ka elektrokoagulatsioon. Kasutatakse ka laserravi ja kirurgilist eemaldamist.
Kindlasti siis, kui nahamoodustis suureneb kiiresti, muutub kuju või värvuse poolest, tekib spontaanne veritsus ja kaasneb valu või põletik. Samuti on vajalik nahaarsti konsultatsioon koos dermatoskoopilise kontrolliga, kui soovite lasta SK eemaldada ja pidada eelnevalt naharstiga nõu Teie jaoks sobivama meetodi valikul.

Kirss-angioomid (ka seniilsed angioomid või Campbell de Morgani laigud) on väga levinud healoomulised veresoonte kasvajad, mis koosnevad laienenud kapillaaridest.
Kirss-angioomide täpne tekkepõhjus ei ole teada. Nende teket seostatakse vanuse (sagenevad pärast 30.–40. eluaastat), geneetilise eelsoodumuse ja veresoonte seinte vananemisega.
Need ei ole seotud nakkuse, elustiili ega hügieeniga.
Kirss-angioom on tavaliselt erkpunane kuni tumepunane või mõnikord ka lillakas, sileda või kergelt kumera pinnaga, selgelt piirdunud, läbimõõdult 2-6mm väike moodustis. Need esinevad sagedamini kehatüvel, rindkerel ja seljal. Paiknevad üksikult, kuid kehalt leidub tavaliselt mitmeid sarnaseid erimõõdus moodustisi.
Enamasti on kirss-angioomid asümptomaatilised.
Traumale disponeeritud piirkondades võivad veritseda ja muutuda põletikuliseks, tromboseerudes muutuvad valusaks ja värvuselt mustaks.
Ei. Kirss-angioomid on healoomulised ega muutu pahaloomuliseks.
Oluline on neid eristada teistest veresoonte või pigmenteerunud nahamoodustistest, sest nende käsitlemine on väga erinev.
Meditsiinilist vajadust eemaldamiseks tavaliselt ei ole.
Eemaldamine on näidustatud korduva veritsuse korral, mehaanilise ärrituse tõttu ja kui diagnoos vajab täpsustamist. Tromboseerunud kirss-angioom võib meenutada melanoomi ja diagnoosi täpsustamiseks on vajalik dermatoskoopiline uuring või moodustise kirurgiline eemaldamine koos järgneva histoloogilise uuringuga.
Kirss-angioome eemaldatakse tavaliselt elektrokoagulatsiooni abil või laseriga. Krüoteraapiaga ei kuulu valikmeetodite hulka.
Protseduur on üldjuhul kiire ja hästi talutav.
Soovitame pöörduda hindamisele, kui angioom veritseb korduvalt ilma traumata, muutub kiiresti angioomi suurus või värvus, tekib valu või põletik. Eelnev dermatoskoopiline kontroll on vajalik moodustise eemaldamiseks esteetilistel kaalutlustel, et valida Teie jaoks kõige sobivam ravimeetod.

Nahanäsad, mida nimetatakse ka pehmeteks fibroomideks või papilloomideks, on healoomulised naha uudismoodustised. Näsad koosnevad sidekoest ja on kaetud normaalse nahaga. Papilloomide nimi võib olla eksitav, sest tegelikult on tänapäeval teada, et papilloomidel puudub põhjuslik seos inimese papilloomiviirusega(HPV).
Nahanäsade täpne tekkepõhjus ei ole täielikult teada. Arvatakse, et nende teke on võib olla seotud geneetiliste eelsoodumusega ja vanusega seotud naha muutustega. Samuti naha pidev hõõrdumine (nt kael, kaenlaalused, kubeme piirkond) on soodustavaks teguriks, eriti ülekaalulistel ja kaasneva diabeedi või insuliinresistentsusega patsientidel. Sagli näeme näsade teket hormonaalsete muutustega seoses nt raseduse ajal.
Nahanäsad on on tavaliselt katsudes pehmed, varre otsas paiknevad nahavärvi või kergelt pruunikad siledapinnalised moodustised, mis on suuruselt mõnest millimeetrist kuni sentimeetrini.
Sagedamini paiknevad hõõrdumisele eksponeeritud piirkondades – kaelal, kaenlaalustes, rindade all, kubemes ja silmalaugudel.
Enamasti on nahanäsad asümptomaatilised, kuid võivad ärrituda hõõrdumise tõttu, muutuda valulikuks või põletikuliseks ja trauma korral ka veritseda.
Ei. Nahanäsad on healoomulised ega muutu pahaloomuliseks. Siiski esmapilgul võivad nad olla äravahetamiseni sarnased dermaalsete neevustega ja põletikuliste muutuste korral ka nahakasvajatega. Korrrektne diagnoos on väga oluline, sest nende moodustiste käsitlus on väga erinev.
Kaebuste puudumisel ei ole eemaldamine näidustatud. Eemaldamist tuleks kindlasti kaaluda korduva ärrituse ja veritsuse, traumale disponeeritud moodustiste ja ebaselge diagnoosi korral.
Sageli soovitakse nahanäsade eemaldamist esteetilistel kaalutlustel.
Nahanäsad eemaldatakse tavaliselt elektrokoagulatsiooni abil, samuti on võimalik kasutada kirurgilist meetodit(käärid, skalpell), krüokirurgiat ja laserravi. Olenevalt valitud meetodist, nahanäsade hulgast, läbimõõdust ja lokalisatsioonist võib patsient vajada ka lokaalanesteesiat.
Dermatoskoopilisele kontrollile tuleks pöörduda, kui moodustis kasvab kiiresti, muudab värvust või kuju, tekib pidev valu või põletik ja ka korduva veritsuse korral.
Eelnev nahaarsti konsultatsioon koos dermatoskoopilise uuringuga on vajalik ka nahanäsade eemaldamiseks esteetilistel kaalutlustel, et valida Teie jaoks kõige sobivam ravimeetod.